laupäev, 6. august 2016

Tikitud sussid

Vahest tuleb silmaringi ka natuke laiendada. No et saaks tikkimist erinevatel esemetel katsetada või umbes nii. Selle mõtte ajendil käisin kevadel ühel toredal koolitusel, kus sai oma tikandid sussiks vormistatud. No tuli nagu tuli, eks teinekord saab targem olla ja mõningaid vigu vältida. Ma olen kogu aeg arvanud, et kui ühte asja elus esimest korda teha, siis ei saagi tulemus olla kohe hindele 5. Põhimõtteliselt olen rahul, kui neid kuskil kanda ka oleks. . .

pühapäev, 15. mai 2016

Kampsiku lugu

 Talviti on aega kuidagi rohkem ja seda tuleb ikka sisustada näputööga. Noh, et igav ei oleks. Teraapilisest toimest võib ka muidugi pikalt kõneleda. See, mis ma ette võtsin, oli kunagine unistus endale kududa ja tikkida kampsun. No selline must kampsik, kust pealt värviline tikand hästi silma paistab. Tükid kudusin eraldi ja hiljem õmblesin kokku. Lõngaks villane 8/2 ja vardad 2,5. Kude pidi üsna tihe olema, et oleks võimalik hiljem tikandit teha, seepärast otsustasin *kanaihu* kasuks. Varrukate otstes ja allääres on vikeldused ja keerukorrad. Seljatükile kudusin veel kolmnurkse pikenduse alla serva, ehk nagu Muhus öeldakse, et see on nipp. Ma pean muidugi mainima, et kudumine võttis tohutu aja, nii natuke üle 100 tunni ja sinna juurde ei arvestanud ma natukest harutamist. Varrukaid alustades oli küll tunne, et see asi ei saa vist kunagi valmis. Motivatsioon oli maas ja kudumise teraapilisest mõjust on siinkohal juba raske rääkida. Tikkimine oli peaaegu lust ja lillepidu, aega võttis harutamine, või õigemini arusaamine sellest, et tuleb teha nii nagu oskad ja mitte katsetada utoopilisi meetodeid, kui sa nendega rahule ei jää.
 Kokkuvõtteks võib öelda, et tahtsin teha hästi, aga välja tuli nii nagu alati.

 Ja ikka selja peale ja varrukatele tuleb ka natuke tikkida, ning lisada näpuotsaga litreid. Need küll piltidelt silma ei paista, aga on täiesti olemas.

kolmapäev, 4. mai 2016

Tikitud taskud. . .

  . . . on seekord nutitelefonide tarbeks. No et oleks natuke ikka kaitset ka. Pehme ja soe nagunii, valmistatud mantlikanga ülejääkidest. Kaunistatud mõne piste ja värviliste lõngadega. Sees on puuvillane vooder ja kahe kihi vahel painduvast plastikust tugevdus ning kinnitus on ühe trukiga. Niipalju võin öelda, et minu enda oma on kestnud juba kaks aastat ja ennast igati õigustanud.
 Tänapäeval on telefonide kaasi saadaval igasuguseid ja erinevatele maitsetele. Kes seda isetehtut ikka tahab? Tuleb välja, et minu enda tutvusringkonnas on mõned inimesed, kes sellist edevust endale ihkavad.

neljapäev, 25. veebruar 2016

Suur kott

 Mõni aeg tagasi tekkis võimalus kangastelgedel kududa jupikese kangast. Ja siis ootas see kangajupikene kaua aega, millal mul tekib võimalus teda kotiks vormistada. Kangal on puuvillane lõim ja villane kude, labane sidus. Muidu igavat pinda muutsin elavamaks triipude tõmbamisega. Nendega on kohe nii tore mängida - ei otsinud mustris korrapära, vaid tuli nii nagu tahtis tulla. Lõppkokkuvõttes said mõlemad küljed täiesti erinevad. Minu arust sai rõõmus ja tore kott, mis mahutab päris palju. Mõõdud: kõrgus 41 cm, laius 45 cm,, põhja laius 12 cm. Sangade pikkus 56 cm.








 Põhiline koti ootus oli sangadega seotud. No ei ole selliseid võtta nagu tahaks. Lõpuks leidsin taaskasutuse näol 4 cm laiuse puuvillase püksirihma. Koti sees on puuvillane lilleline vooder kahe taskuga, millest üks sai ka luku ette. Kott on pealt tõmblukuga suletav.


reede, 12. veebruar 2016

Labakindad

Seda mustrit olen  varem ka kudunud. Ilus, lihtne ja efektne. Kinda põhivärv on siiski tumesinine, mitte hall, nagu juuresolevalt pildilt tunduda võib. Labaosa kirjamisel sai kasutatud valget ja helehalli villast lõnga. Randmeosa on valelapiline erinevate hallide toonidega. Silmuseid kokku 88, vardad 1,5. Lõngaks kahekordne villane, see mu lemmik ikka ja alati.


esmaspäev, 1. veebruar 2016

Tekk

Leidsin mõned pildid, mida ma polegi kellelegi näitanud. See siin on minu tikitud tekk mõõtudega 140x190 cm. Valmimise ajaks  on september 2014. Põhjus, miks ma sellise asja üldse ette võtsin, on tegelikult lihtne: mul oli vaja kooli lõputööks midagi põnevat välja mõelda. Olen alati imetlenud ERMi vaibakogus leiduvaid tikitud tekke, nii imelised ja kaunid. Kunagi lootsin nii kaugele jõuda, et mul on oma tikitud tekk. Nagu näha, siis unistused saavad ka tõelisuseks.
 Kuna see kõik juhtus juba tükk aega tagasi, siis ega päris kõiki asju enam ei mäletagi, kuid katsun siiski meenutada. Tikitud villase kahekordse lõngaga villasele mantlikangale. Muster minu enda oma, ise joonistasin sinna kokku sellised motiivid, mis enam meeldisid. Muidugi pean ütlema tänusõnad oma juhendajale, temata oleks see palju keerulisem olnud. Kuna sai ka arvet peetud nii kulude kui tööaja suhtes, siis kõige rohkem kulus ikkagi töötunde, mida tuli kokku 131. Sinna on arvestatud ka kõik eeltööd, joonistamine, viimistlus. Tikkimisaeg oli 100 tundi. Abikaasa valmistas mulle suure puidust raami, millel jalad all. Raamile sai kanga pingule tõmmata, et oleks mugavam tööd teha. Kerimissüsteem oli küll algeline, kuid täiesti õigustas ennast.

Siin on näha ka teki tagumist poolt ja kinnitatavat voodrikangast.

esmaspäev, 25. jaanuar 2016

Mütsi ja salli . . .

 . . . vajadus tekib ikka siis, kui ilmad jahedaks muutuvad. Miskipärast on alati vaja uued kududa, kuigi kapis valikut tundub olevat. Seekord said  mütsis kokku peenike mohääri-siidi ja meriino-akrüüli segu lõngad. Ma muidu akrüüli üldse ei armasta ja täiesti väldin selle kasutamist. Lihtsalt mitme poe peale polnud muud sobivat roosat lõnga. Niisiis, olude sunnil ja tungivast vajadusest kududa, hiilis akrüül minu salli ja mütsi sisse. Õnneks on teda seal vähe. Müts kootud ringselt, kasutatud variatsiooni mustikamustrist.

Sall on tegelikult ringsall, mida saab kaks korda ümber kaela keerata. Muutsin salli põnevamaks siidkangast vahetükiga. See omakorda vähendas ka kudumite valmimiseks vajalikku aega. 100% siid on taaskasutus, eelnevalt kuulus see ühele kleidile.
Tulemus on mõnus, soe ja pehme. Ja muidugi roosa.